Märts 2009. Cathy Cassidy. „Ingveripräänik”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Cassidy-IngveripraanikInglise keelest tõlkinud Maia Boltovsky
Varrak, 2009
235 lk

Mis võiks olla tähtsam välimusest ja sõpradest?

Ei miski. Vähemalt varateismeliste inglise tütarlaste elus olulisemat pole, vahest siis ainult poisid…aga nende mehelik sarm peaks olema vähemalt Orlando Bloomi või Daniel Radcliffe’i omaga võrreldav.

Ginger Brown pole selles osas mingi erand. Ainult et tema hädad algavad juba mittetõsiseltvõetavast nimest. (Ginger Brown – ingl. keeles ingveripruun) Mis teha, Gingeri vanemad tahtsid tõenäoliselt olla originaalsed ja lahedad.

Kui mu juuksed poleks riivitud porgandi värvi, siis suudaksin ma neile ehk andeks anda….sellise nimega nagu Ginger polnud mul mingit võimalust.

Saatus on silmatorkavale juustevärvile ja kummalisele nimele lisanud veel lapseliku trullakuse, mistõttu Gingerile omistatakse üksildase tuupuri maine. Ta on keegi, kellega ei seltsita, keda ei kutsuta kinno ega pidudele ning kelle üle tagaselja naerdakse.

Keskkooli mineku ajaks on kadunud nii Gingeri lapseea ümarus, krässus patsikesed kui murelik ärge-narrige-mind ilme. Uues koolis ei tea keegi tema eelnevast eemaletõugatu seisundist. Kärmelt tekivad ka sõbrannasuhted pilkupüüdva Shannoniga ja seega kuulub Ginger nn väljavalitute seltskonda, sest Shannon on iidol. Ilus, särav, moodne, populaarne ja enesekindel.

Uue õpilasena lisandub Kinnertoni Keskkooli ka Sam Taylor, kes muretu enesestmõistetavusega kannab viltkaabut ning soditud ketse. Sama loomulikult on tal igapäevaselt kaasas saksofon. Samil jagub silmi ja tähelepanu vaid Gingeri jaoks ning poiss hakkab punapealist Gingerit hellitavalt kutsuma Ingveripräänikuks. Seda kõigi kuuldes ja nähes, häbenemata oma tundeid.

Taoline asjade käik pole sugugi meeltmööda alatisele poiste imetlusobjektile Shannonile, kelle jaoks Sam on kummaline veidrik. Liiatigi elab Sam koos isaga jõepaadis.

Ka Ginger armub, julgemata oma kiindumust näidata. Seda enam, et Sam on kaasõpilaste poolt tembeldatud saksofoni-veidrikuks. Seda enam, et Sam ei meeldi Shannonile. Ja Ginger on korraga tõsiselt kahevahel. Ühel pool on sümpaatne poiss, kes on armas, tore ja lahke ning kelle jaoks kaabu, korrektorpliiatsid ja saksofon pole häbenemist vääriv probleem ning teisal sõbranna, kelle arvates Sam ei kuulu kuidagi lahedate kuttide kategooriasse.

Ma hoolin kõige enam sobitumisest, poppide inimeste hulka kuulumisest, isegi kui see tähendab, et ma pean kõrvale heitma poisi, kes mulle tõeliselt meeldib. Mõnikord ei meeldi mulle see inimene, kelleks ma olen muutunud.

Omajagu koolisisest elevust tekitab ka noor kirjandusõpetaja Steve Hunter, kelle eestvedamisel hakatakse välja andma kooli ajakirja.

Noore meesõpetaja tähelepanu võitmiseks ei põlga eneseimetlejast Shannon ühtegi meetodit, alustades ajakirja peatoimetaja koha endale mangumisest kuni koduse läbupeo korraldamiseni. Peo ettearvamatuid tagajärgi tasandada püüdes laimab Shannon alatult nii õpetajat kui koolikaaslasi ning kõigile saab äkki selgeks, kellega Shannoni näol tegemist on. Kaasaarvatud Ginger, kes mõistab, kes on tõelised sõbrad ja kes seda ainult näivad või näitlevad.

Näib, et inglise autor Cathy Cassidy tunneb end teismeliste keerulises maailmas väga koduselt, lahates kõikvõimalikke suhte-, pere- ja kooliprobleeme ning tehes seda põnevalt, samas usutavalt ja loomutruult. Küllap on selleks ainest andnud ka tema enda teismelised lapsed.

„Ingveripräänik“ on põnev ja noortepärane ning sedasama võib öelda ka Cassidy eelmise eestindatud noorteraamatu „Pöörane“ kohta (Varrak, 2008)

Autori kodulehelt saab täieliku ülevaate kõigist tema raamatutest.

P. S Kellel plaan valmistada ingveriküpsiseid, siis inglisepärase retsepti leiate „Ingveriprääniku“ 232. leheküljelt.

Krista Ruuse