August 2009. Leelo Tungal, Peep Pedmanson. „Miriami lood”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Leelo Tungal ja Peep Pedmanson. „Miriami lood”. Eesti Päevaleht, 2009, kujundanud Mait LaasEesti Päevaleht, 2009
88 lk + 1 DVD
Leelo Tungla ja Peep Pedmansoni raamat „Miriami lood“ on üks kentsakas üllitis. Üheltpoolt on tegemist seni ainulaadse teosega eesti lastekirjanduse maastikul, samas oleks see võinud ilmuda ka 20 aasta eest. Just tasakaal uudsuse ja traditsionaalsuse vahel loob nauditava kogupereraamatu.

Milles siis asi? Tegevus keerleb ühe peaaegu tavalise perekonna ümber, kuhu kuuluvad Miriam, väikevend, ema, isa… ja kana. Raamat koosneb neljast loost, millest jõuab läbi joosta hulk värvikaid tegelasi – kohtab nii õudusfilmilikult ketšupist nõretavat kodulindu, hernehirmutist, maduussi, lendavat kana kui ka Punamütsikest ja kurja hunti. Lisaks jääb meelde keeleline leidlikkus, sisse on põimitud ka „varesele valu“ ehk viide eesti pärimuskultuurile. Just raamatu tekst meenutab vanema põlvkonna lasteraamatuid, seda eelkõige oma heatahtlikkusega.

Miriami ja ta kaaslaste tegemisi vürtsitavad rohked fotod ja illustratsioonid, millest 60 on vaadatavad läbi eriliste 3D-prillide. Nimelt on tegemist Eesti esimese 3D-lasteraamatuga. See annabki teosele uudsuse dimensiooni, sest ruumilised pildid suudavad tegelased justkui ellu äratada. Selline lahendus pakub kindlasti põnevust lastele, aga ka vanematele ja vanavanematele. Paraku on murettekitavaks noodiks see, et korraga nii lugedes kui pilte vaadates on silmadel ebamugav, pidev prillide eemaldamine ja ette panemine vähendab suuresti raamatu nautimist. Seetõttu on tegemist pigem ettelugemisraamatuga, mille puhul laps võib prille kandes sukelduda Miriami maailma visuaalsesse maailma ning lapsevanem omakorda avada ukse selle sisu mõistmisse rohkete häälitsuste ja sõnamängude (nt kurgede „kruu-kruu“ ja „olen sulle truu-truu“) abil.

Nagu Antoine de Saint-Exupéry tuntud teoses „Väike prints“, on ka „Miriami lugudes“ tõmmatud teatud piir suurte ja väikeste inimeste maailma vahele. Nõnda on tekitatud vastuoluline tegelane kana, keda lapsed võtavad kui lihast ja luust tegelast, täiskasvanud jällegi kõigest fantaasiaviljana: „Mõnikord ütlevad suured inimesed, et Miriami kana polegi päris õige kodulind, vaid hoopis mänguasi, ja et kõik, mis temaga juhtub, on ainult Miriami enda väljamõeldis. Miriam küll nii ei arva.“

Mõneti võib Miriami maailma pidada üleloomulikuks, olgugi et seal puuduvad nõiad, haldjad või rääkivad loomad – väljaarvatud muidugi kana, sest kas ta on laste väljamõeldis või ei, jääb iga lugeja enda otsustada. Üleloomulikkuse efekti annab hoopis idülliline keskkond, mille loob raamatus leiduv südamlikkus ning nutikad ja armsad lahendused pisikestele äpardustele.

Mitte vähem oluline pole tervikliku perekonna kujutamine. Vanemad leiava tihti aega, et lastega koos kastaniloomi ja lennukeid meisterdada, piknikule minna või kas või lehti riisuda. Oma roll on siin kapriissel autol, mis läheb raamatu jooksul rikki suisa kaks korda ja aitab niiviisi kaasa pere kokkutoomisele. Kas sümboliseerib see pereharmoonia võidukäiku seda lammutada püüdva tehnika üle?

Raamatu nimitegelaseks on Miriam, kuid tihtipeale paistab tüdruk etendavat kõrvalosa – olla tark vanem õde. Peamiselt figureerivad siiski väikevend ja kana, mille tõttu Miriam jääb nii mõnigi kord tagaplaanile. Raamatukaanel tutvustatakse kana kui Miriami peegeldust. See on päris huvitav võte tekitada raamatukangelasest kaks erinevast liigist tegelast. Loodetavasti ei lähe niiviisi algne mõte kaotsi, sest tegelikult on tegemist ühe rõõmsa ja õpetliku raamatuga.

Britta Tarvis, Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant