August 2019. Aidi Vallik „Seebu maailm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Aidi Valliku nimi pole lasteraamatusõbrale võõras. Alates aastast 2001, mil ilmus esimese noorsooromaanivõitluse võitnud ja noorte lugejate suure poolehoiu pälvinud Anni lugude avaosa, on ta järjepidevalt meie lastekirjandusmaastikul toimetanud. Luuletused ja värssjutud, mudilasraamatud ja noorsooromaanid, telestsenaariumid ja dramatiseeringud – paistab et pole žanrit, milles Vallik poleks end proovile pannud. „Seebu maailma“ võiks peategelase vanuse ja kujunduse järgi lihtsalt mudilaste pildiraamatuks pidada, kuid selle läbi lugenuna võin väita, et teos väärib kindlasti laiemagi auditooriumi tähelepanu. Ehk nagu raamatu tagakaanetekst sedastab: „See raamat on lastele, kes kurvastavad oma vanemate pärast või igatsevad nende järele, ning emadele-isadele, kes iialgi ei tahaks oma lapsi kurvastada“. Kindlasti võiksid aga teose kätte võtta need, kelle lapsi sarnased suured elumuutused ees ootavad.

Teose peategelane on väike tüdruk Seebu. Õigupoolest pole Seebu tema pärisnimi, niimoodi on hakatud teda kutsuma, sest üle kõige meeldib tüdrukule seebimulle puhuda. Ja kuigi nii mõnedki lähedastest peavad teda ebanormaalseks, ei hooli Seebu sellest. Ta teeb seda, mis pakub talle lohutust ja tugipunkti maailmas, mis koost on lagunenud. Nimelt kaob tüdruku elust tema isa, seejärel läheb ema kaugele tööle. Vanaemal, kelle juurde Seebu väikevennaga elama jääb, ütleb vaid: „Ära nüüd sina ka veel ema kurvasta, tal on selletagi raske“. Kui ema tüdrukule mullitaja kingib, otsustab tüdruk õppida puhuma mulle, mis kunagi katki ei lähe. Ta tahab luua endale omaenese maailma, kus on talle olulised asjad ja inimesed ja kust keegi ei leiaks teda üles, nii et Seebu saaks olla päriselt, alatiseks õnnelik.

Kirjeldatu on valus, kuid kahjuks on see paljude tänaste laste argipäev. Hullem kui miski muu on aga täiskasvanute ignorantsus, mis teosest vastu vaatab. Loost jääb mulje, et mitte keegi neist – ei isa, ema ega vanaemagi – selgita tüdrukule, mis toimub, ei kuula ta küsimusi ega püüagi talle vastata. Loomulikult võib taolise lähenemise taga olla vanemate soov last kaitsta, kuid tegelikkuses selline viis ei toimi.

Aidi Vallik on valinud loo edastamiseks valusaima, eelkooliealise tüdruku vaatepunkti. See on vanus, mil lapse maailma avardub iga päev, samas aga ei suuda ta uudseist elamusist tekitatud tundeid veel sõnaliselt kuigi hästi väljendada. Valliku raamat on kui peegel, mis lapsevanema ette seatakse. See tõlgib tema nurgas kössitava, üliaktiivse pahandusetekitaja või eriliselt tubli ja pai lapse sõnatu kõne, mõtted, soovid ja hirmud täiskasvanu jaoks arusaadavasse keelde. Kui Põhjamaade lastekirjanduse vastavateemalistes raamatutes leidub loo lõpus alati ka lahendus, toimub uues olukorras kohanemine, sellega leppimine, siis Vallik on märksa karmim (või realistlikum?). Ta ei jäta lapsele mingit muud võimalust, kui ehitada iseendale uus maailm oma reeglite ja tingimuste kohaselt.

Selliseid raamatuid lugedes tekib täiskasvanuil ikka küsimus, kas neid teemasid peaks lastekirjanduses üldse käsitlema. Leian, et kindlasti ei tasuks teost ilma selgitusteta ja hilisema vestluseta tundlikuma natuuriga lapse kätte anda. Ei saa aga tõsiselt võtta suhtumist, et oma lapsel seda raamatut mingil juhul lugeda ei lubata, kuna see sisendavat hirme. Hirmud aga tulevad pigem rääkimatusest. Pealegi olen üsna kindel, et igal Seebu-ealisel poisil ja tüdrukul on tuttavaid lapsi, kes sellise olukorra üle elanud.  Kas ei võiks see raamat siis seebudele tuge pakkuda ja/või nende kaaslastes empaatiat kasvatada?

Illustreerinud Lumimari (Eva Pogoretski)
MTÜ Lugu-Loo, 2019
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm