Jaanuar 2020. Sara Pennypacker „Pax“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui vaadata raamatupoelettidel kõiki neid kleitides karusid, vestidega jäneseid ja mütsikestega kasse, kes igasuguse loomalikkuse minetanud, tuleb vägisi igatsus ühe tummise päriskaru, vilka jänese ja isepäise kassi järele. Seda nälga on pisut aidanud küll leevendada kirjastuse Pegasus vene keelest tõlgitud „Laste loomaraamatu“ sari, milles loomad, olgu nad siis, rebased, siilid või oravad, kirjaniku abiga oma metsaelust pajatavad. Et taolised pärisloomadest raamatud on lastele vägagi vajalikud ja nende poolt ka hinnatud, tõestab kasvõi nimetatud sarja edu. Nüüd, kui raamatupoodidesse on jõudnud sama kirjastuse väljaandel Sara Pennypackeri jutustus „Pax“, tundub, et Pegasus on otsustanud selle unaruses valdkonna tõsiselt käsile võtta. Nii on põhjust rõõmustada looduskirjanduse sõpradel, aga õigupoolest ka neil, kes pole selle žanri suurimad austajad, sest lisaks loomaloole on „Paxis“ veel mõndagi muud, mis hinge toidab.

Raamatu sündmustik leiab aset sõja karmides tingimustes. 12-aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surnud, peab poiss selleks ajaks minema mitmesaja kilomeetri kaugusele vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus metsikus looduses hakkama saada. Poiss tunneb, et ta vastutab oma rebase eest, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha. Igaüks, kes on pidanud loobuma oma hingesõbrast, teab, milline jõud viib Peteri oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule.

Peteri ja Paxi elud on põimunud hetkest, mil poiss mõnenädalase rebasepoja leidis. Ise just ema kaotanud, kiindub Peter rebasesse ning nimetab ta seljakotifirma järgi Paxiks. Loomakese nimi osutub tähenduslikuks: ladina keeles tähendab see rahu. Rahulikuma meeleseisundi toob loom Peterile, kel raske leinaga toime tulla. Pole selles ju mingit abi karmist, kohati isegi julmast isast. Nõnda ongi poiss harjunud tundeid varjul hoidma. Peaasi, et ma vihaseks ei saaks ega siis plahvataks, mõtleb ta.

Isegi siis, kui Peter ja Pax lahutatakse, on märgata nende elude paralleelsust, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks viidata, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval. Kui Peteri jaoks saab reisil toetajaks üksikus metsatalus elav sõjaveteran Vola, kes samavõrra ise poisile toetub, siis Pax leiab tuge emarebaselt Särtsult, tema väikevennalt Jupatsilt ja vanalt rebaselt Hallilt. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida, mis teeb poisi vaimselt ja füüsiliselt tugevamaks. Metsarebased näitavad aga Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta.

Lugu on esitatud vaheldumisi poisi ja rebase jutustusena. Autor, kes uuris teose tarvis põhjalikumalt punarebaseid, nende elulaadi ja omavahelist lävimisviisi, püüab seda häälitsuste, žestide, lõhnade ja näoilmete keerukat süsteemi edastada tõlkena inimkeelde. Mõningatel puhkudel on kirjanik rebaste väljendusrikka keele edasiandmise küll loole allutanud, kuid see häiri.

Lugu, mida ameerika kirjanik Sara Pennypacker jutustab, on kahtlemata väga kaasahaarav. Seda kannab pinge, kas Peteril õnnestub jõuda oma rebaseni, kas rebasel õnnestub seni elus püsida. Põnevuse taustal räägib kirjanik siiski ka muust tähtsast, näiteks sellest, mis on elus olulisim, kuidas ennast leida, miks mitte alla anda jne. Palju arutletakse sõja ja rahu, looduse ja inimese suhete üle. Mõjuvaim on aga autori tarkusetera, et kuigi sageli ei ole lastel valikut ning nad peavad leppima oludega, mis neile antud, on siiski nii mõndagi, mida igaüks saab ära teha, et maailm oleks parem paik.

Tõlkinud Karel Allikas
Illustreerinud Jon Klassen
Pegasus, 2019
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm