November 2020. Triinu Laan „Luukere Juhani juhtumised“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui küsida, millest kirjutada lasteraamatut, siis esmajoones ehk vastataks, et lastest endist ja nendevahelistest suhetest, armsate loomade seiklustest või mõttelendu ergutavatest fantaasiaolendeist. Kindlasti ei ole niimoodi arutlenud Triinu Laan – kuidas muidu saaks tema värske lasteraamatu tegelaseks olla vanainimeste juures pensionipõlve veetev skelett.

Triinu Laan on meie lastekirjandusruumis üldse üks eriline kirjanik. Tema varasema loomingulise tee verstapostid on võru- ja eestikeelset paralleelteksti pakkuvad „Suur must koer. Suur must pini“ (2007, Triinu Ojari nime all), „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass“ (2016) ja „Krutskiline tita. Päähäkääntävä tita“ (2019). Luukere Juhani raamatus pole erinevalt eelnimetatuist küll paralleelteksti, aga võru keelest pole kirjanik siingi pääsenud. Võrumaal elavad ju memme ja taadu, kes räägivad raamatus kohalikku keelt. Samas ei pea needki lugejad, kes Lõuna-Eestist pärit pole, arusaadavuse üle muretsema. Murdeline tegelaskõne saab juba ette või siis hoopis tagantjärgi ära seletatud, kusjuures veel nõnda osavalt, et teose kirjanduslikku kvaliteeti või jutustuse sujuvust see olulisel määral ei mõjuta. Pigem annab murdekeel põneva nüansi, rikastab sõnavara ning kutsub meie väikese Eesti keeleerinevuste üle mõtteid vahetama.

Eriline pole aga mitte ainult Triinu Laane raamatute keel, vaid ka käsitletavad teemad. Mitmes varasemaski raamatus on ta võluvalt uurinud piirialasid, olgu siis kõne all erinevused laste ja täiskasvanute maailma, inimeste ja loomade eksistentsi või elu ja surma vahel. Triinu Laane jaoks on ilmselge, et loomad ja inimesed, nii suured kui ka väikesed, elavad üheskoos ühes maailmas. See on ühine kõigi elusolendite jaoks, kuigi igaüks, tõsi küll, tajub seda oma vaatepunktist. Ikka leiab rõhutamist, et enda kõrval tuleb ruumi jätta ka teistele, olgu või pensionile minevale luukerele või tigudele. Ometi ei pea autor vajalikuks looduslikkust-loomulikkust piirama hakata. Toimetab see ju ikka omatahtsi ja oma seaduste järgi.

Elu ja surm pole kirjaniku jaoks üksüheselt ja selgelt piiritletavad, vaid pigem sujuvalt üksteiseks üleminevad kategooriad. Nõnda ongi taluelanike seas ka luukere ja vaimolendid. Elu ja surma vaadeldakse loomulikuna. Surmaga ollakse leppinud, sellest ja edaspidisest räägitakse. Kohati tundub selline lähenemine isegi liiga asjalik ja pragmaatiline. Ometi pole Triinu Laane nägemus kalk ja kõle, vaid pigem südamlik, soe, kestlik ja lohutust pakkuv.

Raamatule on võrratud pildid joonistanud Marja-Liisa Plats. Kunstniku ja kirjaniku koostöös on valminud sünesteetiline tervik, mis köidab pisemaid lugejaid-vaatajaid ning lummab ka täiskasvanuid. Vähetähtis pole seegi, et ka kunstnikul on Lõuna-Eesti taust – nõnda peenelt on ta tajunud Laane teksti ja selle pildikeelde valanud. Värvid on rõõmsalt ja optimistlikult päikeseloojanguroosad, memme ja taadu karakterid lustlikud ja atsakad. Ja muidugi teose staar – luukere Juhan –, kelle toimetused ja emotsioonirikkus on imetlusväärselt edasi antud.

Märkimisväärne on ka luukere Juhani raamatu letile jõudmise aeg. Mõeldakse ju hingedeajal rohkem kui tavaliselt elu ja surma küsimustele, kaduvikku läinud sõpradele ja omastele. Siiski ei välista see teose lugemist muulgi ajal – lugemiselamus on igal juhul tagatud.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
62 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm