Jaanuar 2021. Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kuigi eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel on möödunud juba üle 70 aasta, on meie lastekirjanduses sellest senini üle või ümber vaadatud. Põgusalt on teemat käsitlenud Ilon Wikland oma pildiraamatutes ja möödaminnes on sündmus mainitud ka muudeski teostes, kuid pikemalt pole sel peatutud. Ehk on need teemad olnud teadjaile liiga valusad, et meenutustena kirja panna, või on siis kirjanikud neid otse ja avameelselt lastele rääkimiseks liiga karmiks pidanud. Võib-olla pole leitud ka õigeimat viisi, kuidas seda delikaatselt teha, et keegi osalistest end haavatuna ei tunneks. Püttsepp on esimene, kes teemal põhjalikult peatub ja selle oma käsitluse fookusesse seab.

Tee ideest raamatuni pole olnud lihtne. Oma perekonnaloost inspireerituna uuris kirjanik aastate jooksul põhjalikult läbi hulga materjale 1944. aasta Eesti paadipõgenike kohta, kogus omaaegsete laste mälestusi, külastas paiku, kuhu põgenikud randusid ning vestles neid seal vastu võtnud abiliste, lotadega. Kogutud rohke materjali vormis Püttsepp kirjandusteoseks ning esitas 2019. aastal lastejutuvõistlusele „Minu esimene raamat“. Käsikiri sai seal kolmanda koha ning aasta hiljem ilmununa teenis mullu ka erilisima lasteraamatu tiitli  ̶  Aasta Rosina.

Keeruka ja kauge teema nüüdisaja lastele lähemale toomiseks on autor valinud peategelaseks kaheksa-aastase Keete ja tema lemmikmänguasja, karu Pätsu. Tüdruku vanemad on õpetajad ja ta elab mereäärses väikelinnas kirsipunases majas. Peale Keete pere on maja koduks veel viiele lapsele: õdedele-vendadele Reinule, Riinale, Reedale ja Villule, kelle isa on sõjas, ning Jaanile, keda kasvatavad lell ja vanaema, sest tema vanemad on Siberisse küüditatud. Autor kirjeldab laste elu ja tegevusi sõjaoludes, pommitamise eest varjumist, osa saamist põgenemise planeerimisest, eluohtlikust merereisist, saabumisest Rootsi ning elu esimeses põgenikelaagris.

Kuna jutu sisu on karm, pakub autor kohe alguses noorele lugejale toeks raami. Nimelt esitab kirjanik loo tagasivaatelisena, juba eaka Keete meenutusena, kui ta peab minema kooli lastele oma mälestusi rääkima. Raamlugu annab lapsele kindluse, et teel võib küll halvasti minna, kuid lõpeb kõik siiski hästi. Püttsepp arvestab adressaadi vastuvõtuvõimega ning mõistab muuski osas tema vajadusi. Ta seletab teksti sees tundmatuid sõnu, nagu lell või sumplaev, ning pöördub aegajalt noore lugeja poole, kutsudes teda kaasa mõtlema ja end tollaste laste asemele asetama. Nõnda last justkui käekõrvale võttes juhib kirjanik ta turvaliselt läbi keerukate ajaloosündmuste, mille meenutamine on küll raske, kuid oluline. Ilmselt mõistavad noored lugejad, et kui nemad oleksid sündinud varem, oleks ehk neidki sellised katsumused ja ohud ees oodanud, ehk nagu Püttsepp Keete suu läbi sõnastab – milline õnn on tänapäeva lastel kasvada rahuajal.

Kuigi peategelane on Keete ja tema siseilmas lastakse lugejal kõige rohkem viibida, aitab kirjanik tungida ka teiste tegelaste mõtetesse ja tunnetesse, olgu need siis täiskasvanud või lapsed. Taoline sujuvalt ühelt tegelaselt teisele libisev vaatepunkt aitab autoril esile tuua  mitmeid omaaegseid suhtumisi ja hoiakuid, kirjeldada erinevate tegelaste tegutsemismotiive, soove ja igatsusi. Ilmekalt tuleb Püttsepa raamatust esile, et kui vanemad on võimalikult rahulikud ja konstruktiivsed, suudavad seda olla ka lapsed. Rõhutamist leiab, et raskeimad olud näitavad, kes me tõeliselt oleme ja mida suudame.

Püttsepp on suutnud tegevustikku esitada kui põnevuslugu, milles üks sündmus ajab teist taga. Kaasakiskuv süžee hakkab justkui filmilindina silme ees jooksma. Peatükid on noorele lugejale parajad ampsakad, kuid vaevalt et keegi enne raamatut käest saab pandud, kui viimane rida paistab. Ehk on siis aega pöörata rohkem tähelepanu ka suurepärastele illustratsioonidele, mis on valminud Läti ühe mainekama raamatukunstniku Gundega Muzikante tundliku käega. Muide, ka Muzikantel on tugev perekondlik seos paadipõgenikega.

Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ rõhutab ammutuntud tõika, et pole teemat, mida lastekirjanduses käsitleda ei saaks, oluline on vaid, kuidas seda teha. Püttsepp on valinud empaatilise ja tundliku lähenemise, et haavu juurde ei tekiks ja vanad saaksid kinni kasvada. Vaid nõnda saab katkestustest üle, et üheskoos edasi minna.

Illustreerinud Gundega Muzikante
Kirjastus Tänapäev 2020
136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm