Kertu Sillaste "Appi! Help!" esikaas

Aprill 2021. Kertu Sillaste „Appi! Help!“*

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kertu Sillaste "Appi! Help!" esikaasKertu Sillaste nimi on meie lastekirjandussõpradele tuttav juba üle kümnendi. Illustreerinud esialgu teiste autorite (Kätlin Vainola, Jaanus Vaiksoo jt) teoseid, avaldas ta 2012. aastal esimese autoriraamatu – teose, mille piltidele lisaks ta ka teksti ise kirjutas. „Pannkoogiraamat“ (2012) sai peagi menukaks ning sellest ilmus ka ingliskeelne tõlge. 2015. aastal nägi trükivalgust „Ei ole nii!“, lustakas lugu jänesest, kes enesesisenduse abil hirmudest võitu saab. Sellele järgnesid kunstihariduslikud „Igaüks teeb isemoodi kunsti” (2016) ja „Mina olen kunstnik” (2018) ning joonistamise maagilisusest pajatav „Loomakesed läksid linna” (2019). Neist viimasega samal aastal ilmus ka Lihula lilltikanditest inspireeritud „Kõige ilusam seelik” (2019).

Sillaste on ikka olnud otsiva loomuga. Tema käekiri on küll ilmeksimatult äratuntav, kuid sellesse lisandub iga teosega nüansse, mis ei lase kunstnikukeelt igavaks ja stagneerunuks muutuda. Nõnda polegi ime, et just tema käe läbi jõudis meie lugejani Eesti esimene nn vaikne raamat. Tegelikult ei kirjelda see termin olukorda just kuigi täpselt, sest oskaja vaataja jaoks raamat mitte ei vaiki, vaid räägib põneva loo. Tõsi, raamatus pole rohkem sõnu kui kaanel leiduv kakskeelne pealkiri „Appi! Help!“ ja tagakaanel paiknev tutvustus, kuid piltidest tõukuvalt saab lugeja teksti ise konstrueerida. Nõnda olekski otstarbekam pigem sõnadeta raamatu mõiste.

Sillaste on rääkinud, et idee selliseks raamatuks sai ta Itaalias Lampedusa saarel asuvat põgenikelaagrit ja sealset raamatukogu külastades. Kuna erinevatest keelekeskkondadest pärit lapsed ei suuda sageli lugeda üheski keeles, ongi neile kasutamiseks mõeldud raamatud kas minimaalse tekstiga või jutustavad loo just läbi piltide, mis on universaalsemad. Sellised raamatud aitavad noortel lugejatel mõtestada varasemaid valusaid kogemusi ning need seljataha jätta. Samas võimaldavad sõnadeta teosed säilitada kontakti raamatutega, et võõras keeles lugema õppinud lastel oleks hiljem kirjanduseni jõudmine kergem. On ju raamatud väga oluline vahend vaimse tasakaalu loomisel ja säilitamisel. „Appi! Help!“ on niisiis keelteülene teos, mis arusaadav igasuguse taustaga lugejatele.

Mida aga raamat sisaldab? Me näeme aasal kõndivat tüdrukut. Päike paistab, lilled tervitavad teda. Siis aga kuuleb ta appihüüdu ning asub kohe hüüdjat otsima. Räsitud metsast leiab ta suuremaid ja väiksemaid olendeid, kes hoolt ja armastust vajavad. Kuna tüdruk soovib neid kõiki aidata, korjab ta täis taskud ja käed, abivajajaid mahub ka õlale ja juustesse. Kallist koormat kandes jõuab ta viimaks tagasi koju ja vajub väsinult murule. Õnneks tullakse talle siis toeks. Päästetute rõõm toob taas naeratuse tüdruku näole.

Sillaste lihtne, lapse joonistusi jäljendav stiil on raamatus jõuline, emotsionaalne ja mõjus. Loo jutustamisel on abiks värvid ja figuurid, nende asendid ja paigutus. Rõõmsa ja rahuliku keskkonna loovad helekollane ja roosa, turbulentsema tunde kirjeldamiseks on valitud halli-musta skaala. Mida ärevamaks ja hirmutavamaks läheb lugu, seda jõulisemad, tugevamad on Sillaste pliiatsitõmbed, seda metsikumad on kujutatavad figuurid. Lausa hirmutavalt mõjuvad koletislikud puud, samas kui tüdruku ümbert heledus ei kao. Huvitav on läbi teose jälgida ka peategelase kehahoiakut, mis ilmekalt teekonnal tekkinud tundeid väljendab, tema näoilmet, mis alguses küsiv, seejärel otsiv ja hirmunud, lõpuks rahulolev. Vaid üksikute mõjuvate detailide abil on Sillaste suutnud edasi anda laia tundeskaalat, mis tüdrukut valdab. Oma roll on kanda ka tüdruku patsidel.

Niisamuti kui sõnadega raamatut lugedes, on sõnadeta raamatuski iga vaataja tekst pisut erinev. Lapsele võib see olla lugu ammu kadunud mänguasjade leidmisest, halvast unenäost või hirmudemaal käimisest. Täiskasvanuile võib teos aga rääkida loo rändekriisist või raiemahtude suurenemisest, kliimakatastroofist või ülerahvastatusest, piiride loomisest või lõhkumisest. Üks mõte aga, mis ilmselt kõigile ühtviisi olulisena kõlama jääb, on abipalujate märkamine ning endas tegutsemisjulguse- ja tahte leidmine.

 

*Arvustuse lugemisel tuleb silmas pidada, et selle on kirjutanud kirjandusteadlane, kes pole kunstiküsimustega kuigivõrd sina peal.

 

Illustreerinud Kertu Sillaste
Kirjastus Koolibri
30 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm