Author Archive

Glenda Sburelini isikunäitus lastekirjanduse keskuses

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis saab kuni 13. juulini 2018 vaadata Itaalia ühe nimekaima raamatukunstniku ja ühtlasi ka illustraatorite rahvusvahelisse koorekihti kuuluva kunstniku Glenda Sburelini isikunäitust.

Glenda Sburelin (1972) on tuntust võitnud mitte ainult sellega, et tema käe alt on ilmunud umbes 40 raamatut eri riikide kirjastustelt ja tema töid on eksponeeritud kõige mainekamatel rahvusvahelistel illustratsiooninäitustel, vaid ka tema järjekindla tegevusega sidumaks illustratsioonikunsti teiste kunstiliikidega ja laiendamaks selle piire. Õppinud fotograafiat ja graafikat, miksib Sburelin oma illustratsioone sageli erinevate graafikatehnikate ja fotokunstiga. Ta töötab kõikvõimalike materjalide ja vahenditega värvipliiatsitest kollaažini ja tema tehnika on tõeline „segatehnika“, kus kasutatud kõiki võimalusi, mida kunstnik välja suudab mõelda. Igavene katsetaja ja uute võimaluste otsija, suudab ta alati millegagi üllatada.

Tallinnas on eksponeeritud läbilõige Glenda Sburelini loomingust. Siiski – vaid illustratsiooni alal, sest kõik kergesti purunev (objektid ja keraamika) on sel korral välja jäänud. Välja on jäänud ka fotograafia ja muud raskemini defineeritavad loomingulise katsetused. Siiski kuulub käesolev näitus rubriiki „MUST-SEE“ , st seda peaks iga raamatutest ja illustratsioonikunstist huvituv inimene kindlasti nägema.

Lisainfo:
Viive Noor, viivenoor@gmail.com, 5557 9930

Juuni 2018. Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mõned nädalad tagasi ilmunud „Tilda ja tolmuingel“ oli sündmus juba enne ilmumist. Intervjuud autoriga teles ja trükimeedias, eelteated raamatupoodides ja kutsed esitlustele Eesti suuremates linnades pole meie lastekirjandusmaailmas just tavaline praktika. Küll aga on see ootuspärane sellise kaliibriga lastekirjaniku puhul nagu Kivirähk. Ettearvatult sööstis teos poodidesse jõudnult raamatumüügi edetabelite tippu.

Osaliselt võib menukus küll põhjustatud olla lugejate pikast ootusest. Ilmus ju Kivirähki viimane lasteraamat „Oskar ja asjad“ kolm aastat tagasi. Nii tuligi tema ande austajail üsna tükk aega leppida vaid lühijuttudega Tähekes või varem ilmunud loomingu meeldetuletamisega. Ootus on end aga kindlasti ära tasunud – „Tilda ja tolmuingel“ on tõesti kaua tehtud kaunikene.

Raamatu peategelaseks on tolm, ning kes muu kui Kivirähk suudaks selle nii suureks, köitvaks ja ilusaks kirjutada. Pehme, kohev, kerge, väle – just nõnda kirjeldatakse seda, mis on paljude jaoks vaid nuhtlus. Kivirähk võrdleb tolmu pehme samblaga, kassipoegade ja mesilassülemiga. Tolm oskab imekenasti tantsida ning päikeselaikudes heljuda. Tolm on miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, poleks inimestel ka mälestusi olnust. Nad unustaksid oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla. Tõesti, seda raamatut lugenuna ei suuda keegi tolmu enam vaid tüütu koristamisobjektina näha.

Sündmused keskenduvad Tildale, 9-aastasele tüdrukule, kes elab koos emaga. Tilda isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ei tema välimust, iseloomu ega asju, mida koos tehti. See, et ema keeldub tüdrukule isast rääkimast, muudab lapse ääretult kurvaks. Kui siis tüdrukul tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Nüüd hakkavad tüdrukule meenuma erinevad seigad isast: tema rohelised silmad ja punakas habe, käigud loomaaeda ja lustakad müramised. Tänu tolmuks saanud isale avaneb emagi tüdrukule hoopis uuest küljest.

Pööningutolmust sündinud olend on nähtav vaid neile, kes sündinud päikese käes, nagu näiteks Tilda. Tolmuingli mõju tunnetavad aga needki, kes olendit ei näe. Lastekodus kasvanud majanaaber Köh suudab tänu tolmule taas oma päritolu üle uhke olla ning ammuseid maitseid meenutada. Ema tööandja, kodumasinate kaupluse pirtsakas omanik Vilhelmine leiab kaua kadunud hubasuse võtme ning seeläbi ka hoolivuse. Kirjanik aga saab inspiratsiooni teose edasikirjutamiseks. Ainult linnakese kuulsaim elanik, uhkeid kodumasinaid loov teadlane Abel Ragnarson ei suuda tolmust lugu pidada ning see toob talle kaasa paratamatu huku.

Kivirähk, kes oma varasemates teostes on keskendunud tulevikunägemustele, unistustele, kujutelmadele, laseb oma uues raamatus kandvasse rolli pigem mineviku, meenutamise ja mälu. On oluline neist teemadest lasteraamatus rääkida ja teha seda noortele lugejatele arusaadavas keeles ning viisil. Kivirähk ei targuta, vaid selgitab oma ideid hulga ilmekate näidete varal.

Teose illustraator Takinada (Irina Shabarova) on lasteraamatute maailmas alles uus tegija. Värske ja uudsena, kohati ehk ka tahumatuna ta pildid mõjuvadki. Samas aga sobivad tema akvarellide pehmed toonid autori poeetilise ja melanhoolse tekstiga, nii et teost lugenuna kedagi teist illustraatorina enam ette ei kujutakski. Kirjaniku ja kunstniku ühistööna on loodud maailm, mis omanäoline ja avastamist väärt.

Kui sisule ja illustratsioonidele pole miskit ette heita, siis viriseda tahtja saab seda mõnuga teha raamatu teostuse kallal. Küljendus ei toeta mõnusat ja lõõgastavat lugemiselamust sugugi. Teksti tihedus mõjub kohati lausa rõhuvalt: tekib tunne, justkui peaks endale läbi tekstimassiivide teed murdma. Ometi eeldaks kirjutatu õhulisus ka õhurohkemaid lehekülgi, vabadust ning tühjust, mis laseks lugeja mõtetel lennata. Ja mõtteid, mis lennata tahaks, tekib raamatut lugedes küllaga, olgu lugeja siis suur või väike.

Illustreerinud Takinada
FD Distribution OÜ, 2018
142 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Eesti illustraatorite näitus „Elas kord…” Białystokis

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

13. mail avati Poolas Białystokis Podlaasia Ooperi ja Filharmoonia Majas eesti kunstnike näitus „Elas kord… / Once Upon a Time… / Dawno, dawno temu…” illustratsioonidest vendade Grimmide muinasjuttudele.

Näituse avamisel osales Eesti saatkonna konsulaar- ja kultuurinõunik Tiina Tarkus. Sõna võtsid ka Eesti aukonsul Białystokis Iwona Wrońska ning ooperimaja direktor Damian Tanajewski, kes avaldas lootust, et näitus on alguseks pikemaajalisele koostööle Eesti saatkonnaga. Piduliku avamise järel esietendus Vendade Grimmide muinasjutu „Punamütsike“ ainetel lavastatud muusikal „P. Mütsikese juhtum“.

Kuraator Viive Noor: „Näitus on väga mitmepalgeline alates kunstnikest, kellest noorimad alles alustavad oma loometeed ja vanemad on jõudnud oma elatud aastatega jätta märgatava jälje meie kunstilukku. On töid, mille adressaadiks on lapsed, ning töid, mille adressaadiks on suured inimesed. Aga nagu muinasjuttude puhul ikka – igaüks leiab oma.”

Näitusel esinevad  59 tööga 20 kunstnikku: Sveta Aleksejeva, Anu Kalm, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Ülle Meister, Tiia Mets, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Gerda Märtens, Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Ulla Saar, Kertu Sillaste, Catherine Zarip, Tiina Mariam Reinsalu, Maarja Vannas-Raid ja Urmas Viik.

Näituse korraldajad on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Suursaatkond Varssavis ja Eesti aukonsul Białystokis.

Mai 2018. M. G. Leonard „Mardikapoiss“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kas sina tead, kes on puidupurelased, toonesepad, paugujooksikud või põlluliivikad? Kui ei, siis võiksid lugeda M. G. Leonardi esikteost „Mardikapoiss“, mis seiklusliku süžee abil mitte ainult ei tutvusta mitmesuguseid mardikaid, vaid paneb sind ka neid armastma. Pseudonüümi taha varjuv inglanna, kes kannab kodanikunime Maya Gabrielle, oli ise varem putukakartlik, kuid on nüüd tänu oma debüütteosele sest hirmust vabanenud ning kasvatab kodus mitut mardikast lemmikut. Raamatuski ütleb ta, et pole kohanemisvõimelisemat, kütkestavamat ja eriilmelisemat liiki kui mardikalised.

„Mardikapoisi“ peategelane on 13-aastane Darkus Cuttle, eraklik poiss, kellel pole õnnestunud koolis eriti sõpru leida. Tema ema on surnud ja poiss elab loodusmuuseumis töötava isa Bartholomew’ga kahekesi. Kui siis ühel päeval tema kohusetundlikkuse poolest tuntud isa salapäraselt kaduma läheb ning politsei asja edasise uurimise kalevi alla lükkab, tuleb poisil endal saladuse jälile jõuda. Isa vend, poisi onu Maximilian on samuti teadlane. Kui ta Egiptuse väljakaevamistelt Londonisse naaseb, võtab ta Darkuse enda juurde elama. Poiss klapib boheemliku onuga hästi, eriti meeldib talle aga see, et onu arvab nagu temagi, et isa pole surnud ja tuleb lihtsalt üles leida.

Uuest koolist leitud esimesed päris sõbrad Virginia ja Bertolt usuvad samuti Darkust ning on nõus teda isaotsimisprojektis igati aitama. Kui poiss tänavalt veel ka intelligentse ninasarvikpõrnika leiab (õigem oleks küll öelda, et mardikas leiab poisi), on sündinud uurimisrühm, kes tundub esmapilgul võitmatuna. Paraku aga leidub ka neile vääriline vastane. Kurja teadlase rolli täidab pururikas disainer Lucretia Cutter, kes on loodusmuuseumi mardikaliste saali peasponsor ning, nagu hiljem selgub, ka andunud putukakollektsionäär. Siiski õnnestub lastel ja onu Maxil Darkuse isa leida ja vangistajate küüsist päästa. Suureks abiks võidu saavutamisel on ka naabermajast leitud putukad. Kuigi otsustavas lahingus õnnestub peakurjamil kaduda, olen kindel, et loo jätk vaid kinnitab Darkuse sõnu – kui meil jätkub veidike visadust ja pühendumist, oleme võitmatud.

„Mardikapoiss“ on väga põnev teos. Kirjanik haagib nii noored kui ka pisut vanemad lugejad osavalt huvikonksu otsa ja hoiab neid seal kuni teose viimaste ridadeni. Selles on ootamatuid süžeepöördeid, võluvaid karaktereid ja südantsoojendavat huumorit. Lisaks kaasahaaravusele on aga raamat, kui uskuda autorit, ka loodusteaduslikult täpne: teksti on korrigeerinud professionaalne putukauurija. Nende jaoks, kes end putukamaailma mõistetes väga koduselt ei tunne, on autor lisanud raamatu lõppu väikese sõnastiku entomoloogia põhimõistetega, mis algab sõnaga Coleoptera ja lõpeb välisskeleti mõistete selgitustega.

Siinkohal ei saa märkimata jätta teose tõlkija tublit tööd. Tõlkija Martiina Viil on võtnud vaevaks kirjutada märkusi, mis lugejatel teksti mõistmist hõlbustavad. Nii näiteks on ta tekstis sisalduvaid teadlaste nimesid (nt Howard Carter) laiendanud väikese tutvustusega. Enamik kommentaare on aga pühendatud putukaliikidele, millel eesti keeles teaduslikku nimetust veel polegi. Martiina Viil on ära toonud nii ladina- kui ka ingliskeelse nimetuse ja püüdnud neile ise inglise keele põhjal maakeelset nimetust tuletada. Selline hea näide süvenenud ja lugejakeskset tõlketööst mõjub kiirustades ja ülejala tehtud tõlgete taustal äärmiselt nauditavalt.

„Mardikapoiss“ (ingl k 2016) on esimene osa triloogiast. Raamatu lõpulehekülg lubab eesti lugejateni tuua ka järgmise osa „Mardikakuninganna“ („Beetle Queen“, ingl k 2017). Loodetavasti jätkub väljaandjail visadust ja pühendumist ning saame lugeda ka triloogia viimast osa „Mardikasõjad“ („Battle of the Beetles“, 2018).

Tõlkinud Martiina Viil
Illustreerinud Júlia Sardà
Kirjastus Tiritamm 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Aprill 2018. Håkon Øvreås „Pruune“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui raamatupoe riiulil seda lustliku kaanega lasteraamatut silmitseda, võiks arvata, et tegemist on millegi kergekaalulise ja meelelahutuslikuga. Superkangelase kostüümis poiss jalgratta kõrval, pruunist värvist tilkuv pintsel käes tõotaks justkui ohtralt nalja. Siis aga märkan kaanel kirja, et „Pruune“ on saanud Põhjamaade nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna. Intriig on püstitatud ja asun põnevusega lugema. Juba esimestest lehekülgedest saab kinnitust ammu tuntud tõsiasi: ära hinda raamatut mitte tema kaane, vaid ikka sisu järgi.

Loo peategelase Rune vanaisa sureb. Rune vanemad on haiglas, poja on nad selleks ajaks tädi Ranveigile hoida viinud. Kui isa õhtul Runele järgi tuleb ja talle vanaisa surmast teatab, suhtub poiss sellesse pealtnäha rahulikult. Vanemate küsimusele „Kas kõik on kombes?“ vastab ta alati jaatavalt, kuid on hingeliselt murtud. Olukorra teeb raskemaks see, et pärast maale kolimist pole Runel lähikonnas eriti sõpru, kellega kaotusvalu jagada. Vaid Atlaga, kellega koos onni ehitatakse, on tekkinud lähemad suhted. Teised naabruskonna lapsed kipuvad Runet ja Atlat kiusama. Tädi Ranveigi keldrist avastatud ja endale küsitud pruuni värviga plaanib Rune esialgu onni üle värvida, kui aga Anton, Pastoripoeg ja Ruben poiste hoolsa kätetöö maatasa teevad, kehastub Rune Pruuneks ning värvib peamise pahategija jalgratta öösel pruuni värviga üle. Peagi liituvad Pruunega superkangelased Mustle ja Sinika ning sündmused koguvad tuure.

Superkangelasena öistel karistusaktsioonidel olles kohtub Rune ka vanaisaga. Tähendusrikkad vestlused inimesega, keda Rune väga armastab, aitavad poisil sõlmida lahtised otsad ja kaotusega leppida.

Håkon Øvreåsi tekst on ääretult huvitav: napp ja selge, kuid sisukas. Tundub, justkui oleks autor maha kraapinud kõik liigse, jättes alles vaid selle, mis tähtis ja oluline. Tekst koosneb suures osas lühikestest lihtlausest, ometi on nende lausete ja sõnade vahele „kirjutatud“ palju sellist, mis sunnib ka lugejat iseendasse vaatama. Kuidas toime tulla leinaga? Milline on parim viis kiusamise lõpetamiseks? Kuidas leida sõpru, neid kümnete pelgalt tuttavate seast ära tunda? Kas kättemaks toob rahulolu? Need on vaid mõned küsimused, mis noore lugeja ette seatakse. Vastused tuleb igaühel endal leida, autor pakub võimalusi paljudeks lahendusteks. Paljude liigse selgitamise-targutamise haigust põdevate lasteraamatute taustal tundub teos, mis austab oma lugeja aega ja usaldab tema vastuvõtuvõimet, vägagi värskendav.

Øyvind Torseteri illustratsioonid on samuti klass omaette. Ta laiendab mõnuga kirjaniku teksti, täidab tema jäetud mõtteaugud oma tõlgendustega, surumata neid ometi lugejale peale.

Håkon Øvreåsi (1974) kohta pole internetis just üleliia materjali. Ei mingeid ülivõrdes anonüümseid kiitusi, kümnetesse keeltesse tõlkeid ega ainult 5+ lugejahinnanguid, nagu Ameerikas sageli väiksema kaliibrigagi autorite puhul tavaks. Øvreåsi teos on kui hästi hoitud saladus, millesse nüüd eesti lugejailgi ühena vähestest on võimalik piiluda.

 

Tõlkinud Minna Salmistu

Illustreerinud Øyvind Torseter

Kirjastus Varrak 2018

136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Oxfordis avatakse 30. märtsil illustratsiooninäitus „It’s Always Tea-Time“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

30. märtsil 2018 avatakse Inglismaal Oxfordis Story Museumis suur rahvusvaheline illustratsiooninäitus “It’s Always Tea-Time”. Näitusel osaleb 72 kunstnikku 19 riigist. Näituse kuraator on kunstnik Viive Noor ning näitusega kaasneb Eesti kultuuriprogramm.

Lewis Carrolli raamatu „Alice Imedemaal” (Alice’s Adventures in Wonderland, 1865) ilmumisest on tänaseks möödunud üle 150 aasta. Selle sündmuse tähistamiseks kutsus näituse kuraator Viive Noor oma kunstnikest sõpru üle terve maailma üheskoos Alice’iga teed jooma. Nii sündis suur rahvusvaheline illustratsiooninäitus, mis jõuab oma rännakul esmakordselt Suurbritanniasse – Oxfordi Story Museumis on näitus avatud käesoleva aasta 30. märtsist 7. juulini.

Kuraator Viive Noor: „Valdav osa näitusel osalevatest kunstnikest kuulub maailma illustraatorite koorekihti. Tegemist on originaalillustratsioonidega – kõik tööd on tehtud spetsiaalselt selleks näituseks.” Näitust on alates 2015. aasta sügisest eksponeeritud Eestis, Lätis, Soomes, Saksamaal, Poolas ja Ungaris. Suurbritanniast suundub näitus edasi Moskvasse ja Peterburi.

Lisaks illustratsioonidele saab Oxfordis näha samal teemal valminud nukkude kollektsiooni, mille loomisele kaasas kuraator Tatjana Mohrjakova mitmed maailma tipptegijad. Eesti keraamik Karin Kalman valmistas aga jaburale teelaudkonnale teeserviisi. Näitusega kaasnevas kultuuriprogrammis jutustavad mais ja juunis Eesti lugusid muusik Silver Sepp, jutuvestja Piret Päär ja illustraator Kertu Sillaste. Juuli alguses toimub ülemaailmne Alice’i päev ning selle tähistamiseks loovad näituse kuraator ja kunstnik Viive Noor Eestist ning illustraator Gundega Muzikante Lätist Oxfordi linnas installatsiooni “Jõgi/River”.

The Story Museum on eraalgatuslik muuseum ja elamuskeskus, kus avastatakse, kogutakse ja jutustatakse lugusid kõikvõimalikul moel: toimuvad näitused, etendused, haridusprogrammid jm sündmused. Muuhulgas korraldab muuseum ka ülemaailmse Alice’i päeva tähistamist igal aastal juulis.

Ajakava:

30.03–07.07 avatud rahvusvaheline illustratsiooninäitus “It’s Always Tea-Time”

31.05–01.06 “It’s Always Time for A Good Story” – Silver Sepp, Piret Päär ja Kertu Sillaste

05.07–08.07 installatsioon “Jõgi/River” – Viive Noor ja Gundega Muzikante

Oxfordi näituse korraldaja on Eesti Lastekirjanduse Keskus. Näituse korraldamist toetavad Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Suursaatkond Londonis, EV Kultuuriministeerium ning Läti kultuuriministeerium.

Lisainfo:
Viive Noor
näituse kuraator, Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert
viivenoor@gmail.com
+372 5557 9930

Vaata lisaks: The Story Museum

Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia pälvis Leelo Tungal

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Emakeelepäeval, 14. märtsil 2018 tehti teatavaks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaadid. Lastekirjanduse vallas pälvis preemia Leelo Tungal raamatu „Hallooo!“ (Tammerraamat, 2017) eest.

Kultuurkapitali laste- ja noorsookirjanduse žüriisse kuulusid Ilona Martson (esimees), Janno Põldma ja Helena Koch. Lisaks Leelo Tungla raamatule kandideerisid aastaauhindadele Jaanus Vaiksoo „Laul Eestimaast“, Mika Keräneni „Fantoomrattur“, Piret Raua „Kõik minu sugulased“, Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ ning Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“.

Kirjanduse aastapreemia, mis esialgu kandis nimetust Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia, asutati 1970. aastal. Alates 1995. aastast annab preemiat välja Eesti Kultuurkapital kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nime all. Preemiad määratakse igal aastal eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimale teosele igas kirjandusliigis (proosa, luule, esseistika, vabaauhind, näitekirjandus, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde, mõttekirjanduse tõlkeauhind, lastekirjandus, venekeelse autori kirjandusauhind ja artikliauhind).

Varasemad lastekirjanduse preemia laureaadid leiab siit.

Vaata ka: Selgusid kirjanduse aastapreemiate laureaadid

Foto: Dmitri Kotjuh

Märts 2018. Anti Saar „Seisa siin, Pärt!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Anti Saar, meie lastekirjanike noorema põlvkonna üks põnevamaid autoreid, andis hiljuti välja uue raamatu. „Seisa siin, Pärt!“ on juba teine Pärdist pajatav lugu. Esimene osa, „Pärt ei oska saltot“ nägi trükivalgust möödunud aasta lõpus. Pildiraamatutest koosnev sari on mõeldud ennekõike mudilastele, kuid pakub kindlasti äratundmisrõõmu ja elamust ka teost ette lugevatele lapsevanematele.

Sarja peategelaseks on seitsmene Pärt, kes peagi kooliteed alustab. Vanemate, vend Joosepi ja õde Leenuga elab ta hubase linnakese väikeses kortermajas. Kui sarja esimeses osas tuli poisil vastakuti seista sõnaka ja särtsaka naabritüdrukuga, kes Pärdi batuudil hüppamist arvustas, siis nüüd ootab teda ees poeskäik. Poiss läheb sinna koos isaga. Kaubad valitud, asutakse kassajärjekorda. Siis aga meenub isale, et pärm jäi võtmata. Ta palub Pärdil täis poekorviga järjekorda hoida ja kaob ise riiulite vahele. Mida vähemaks jääb inimesi poisi ees, seda ärevamaks ta muutub. Ühelt poolt on Pärt isa pärast väga mures, poisi peast käivad läbi mõtted, mis temaga kõik poesaalis juhtuda võiks. Teine suur küsimus on seotud valitud kaubaga. Mis saab siis, kui maksmise aeg kätte jõuab? Kes ja kuidas annab poetädile raha?

Anti Saare tugevuseks on suurepärane sisseelamine väikese poisi maailma. See on mõõtmatu kui kosmos, tulvil üllatusi, müstikat ja salapära. Samas aga on ses maailmas palju ka poisi elukogemusele vastavat, praktilist ja ratsionaalset. Juttu lugedes ei teki kunagi küsimust, kes tegevustikku kirjeldab – ikka ja alati on see äsja seitsmeseks saanud Pärt, mitte asine kirjanik, kes kaalutleb, kuidas oleks parem või mõjuvam. Tehtu, loodu või tehislik ei ole sõnad, mis sobiksid nende raamatute kohta. Niivõrd usutav, loomulik ja lapselikult loogiline on teos nii tunnetuslikult kui jutustamisviisilt.

Pärdi-lugude tekstid on noortele lugejatele küll kergesti jälgitavad ja kaasahaaravad, samas siiski aga ka intrigeerivad ja mõtlema ärgitavad. Kuna Pärdi olukorras on suure tõenäosusega olnud paljud, suudab lugeja end kergesti tema kohale asetada, tema tundevirvendusi jälgida ja iseenda omadega paralleele tõmmata.

Silma paistab ka see, et Anti Saar oskab näha erilist tavalise lapse argipäevas. Lihtne suvehommikune hüppamine batuudil või igapäevane poeskäik kõige asisemate toodete ostmisega on tema tegelaste silme läbi tõeline seiklus, nagu oleks tegemist tundmatute maade avastamise või eluohtlike lõvide taltsutamisega. Lapse silme läbi elu kirjeldades suudab kirjanik muljetavaldavalt hästi unustada ära oma isikliku kogemuse, alustada puhtalt lehelt. Nii tulebki jutustus värske ja meeliköitev. Nõnda, et sellest tundliku natuuri ja elava fantaasiaga Pärdi sisekosmosest loeks meeleldi veelgi.

Illustreerinud Anna Ring
Päike ja Pilv, 2018
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Veebruar 2018. Sarah Crossan „Õun ja vihm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Sarah Crossan (1981), üks edukamaid kaasaja iiri kirjanikke, pole ka eesti noortele tundmatu. Mullu ilmus meil tema tuntuim teos, siiami kaksikõdedest pajatav romaan „Üks“ (Varrak 2017), mis leidis palju vaimustunud lugejaid. Hiljuti tõlgiti eesti keelde ka „Õun ja vihm“, millel on suur potentsiaal „Ühe“ menukust korrata.

Sarah Crossan pakub oma teostes jõulisi, kuid samas tundlikke olukordi ja probleeme, mida on keerukas, peaaegu et ületamatugi lahendada. Eriti kui võtta arvesse, et nendega puutuvad kokku napi elukogemusega noored, kel niigi keeruline end maailma sobitada. Kui romaanis „Üks“ tuli teismelistel tüdrukutel õppida teineteise külge seotult olema nii üheskoos kui eraldi, siis „Õun ja vihm“ näikse küsivat, kas on võimalik armastada kedagi, kes on mitte ainult et ideaalist kaugel, vaid kohati nii enda kui teiste suhtes lausa hävituslik.

Teose peategelaseks on 13-aastane Appolinia Apostolopoulou, keda kutsutakse Apple’iks (Õun). Ta elab koos oma vanaema ja labrador Derryga. Isaga suheldakse pealiskaudselt ja harva, eriti peale seda, kui too endale uue elukaaslase on leidnud. Ema on aga pere juurest lahkunud juba 11 aastat tagasi, kui tüdruk oli veel päris pisike, ega ole sestpeale kodustega mingil moel ühendust võtnud. Apple igatseb ema väga, ta ei ole hetkekski kaotanud lootust, et ema teda armastab ning ükskord tagasi tuleb. Kui siis ema ühel päeval tüdruku kooli juurde sõidab ja temaga pärastlõuna veedab, ei suuda Apple oma õnne uskuda. Ta on kindel, et nüüd saab kõik korda ning nad elavad emaga igavesti koos õnnes ja üksmeeles. Idülli kipub aga rikkuma vanaema, kes suhtub tagasisaabunud tütresse umbusuga ega tervita teda sugugi kahel käel.

Teos on jaotatud kuueks osaks: üksindus, hirm, sõda, armastus, pettumus, luule. Iga osa on lisaks Apple’i elule tihedalt seotud ka ühe luuletusega. Nimelt on Apple’i eneseotsingutes ja ‑leidmistes suur roll uuel kirjandusõpetajal härra Gaydonil. Esialgu kõhklevalt vastu võetud õpetaja aitab oma õpilastel luule abil leida kontakti iseenda ja oma tunnetega. Igas tunnis loetakse üht temaatilist luuletust ja arutletakse selle üle. Koduseks tööks jääb luuletus isiklikule tasandile viia. Tuleb analüüsida iseenda tundeid (üksildust, hirmu, armastust jne) ja kirjutada selle põhjal sajasõnaline luule- või proosatekst. Just selline lähenemine ning imelise, hooliva ja märkava suhtumisega õpetaja päästab Apple’i suuremast emotsionaalsest krahhist, annab talle enesekindluse ning ‑usu probleemidega toimetulekuks.

Sarah Crossan räägib ausalt ja avameelselt hüljatud lastest, kes vaatamata turvalisele ja armastavale keskkonnale igatsevad ikka pärisvanemate järele. Köitvalt on kirjeldatud naiivse, alati kõiges head näha tahtva tüdruku tunnete põrkumist reaalsusega. Esialgu usub ta isegi keerukamatel hetkedel emast vaid paremat, tasapisi tekivad aga suhetesse mõrad, mis panevad tüdruku ema armastuses ja pühendumises kõhklema.

Ema kirjeldades on autor ambivalentsem. Kahtlemata armastab Apple’i ema oma tütart. Siiski ei suuda ta suurte elumuutustega toime tulla, vastutust võtta ja oma lapse pärast enda elu tagaplaanile jätta. Ühiskonnas, mis üha enam õhutab just isiklikku, egoistlikku õnne, naudinguid ja rahulolu, mitte teistele pühendumist, on see aina suurenev probleem. Vastutustunne enda loodud elu ees puudub, see jäetakse õnne taga ajades kellegi teise kanda. On hea, kui on vanaemasid, kes sel juhul kastanid tulest välja toovad.

Raamatu on tõlkinud Kristina Uluots. Tema töö on olnud põhjalik ning keskendunud autori mõtte ja sõnastuse edasiandmisele. Raamatu võib läbida komistusteta, lausa unustades, et tegemist on tõlke, mitte algupärandiga. Niivõrd kerge, mahlakas ja sujuv on tekst. Omaette väärtuseks on luuletõlked. Mõned neist on pärit juba varem ilmunud teostest: nt Alexander Pope’i luuletuse on tõlkinud Märt Väljataga, osa Rupert Brooke’i värsse Ene-Reet Soovik jne. Apple’i omalooming jõuab eesti noorteni aga Peep Ilmeti vaimukas, algaja luuletaja teksti suurepäraselt järele aimavas tõlgenduses.

„Õun ja vihm“ on igati nauditav teos. Selle universaalsed probleemid kutsuvad kaasa elama ja mõtlema, tegelaskujud on usutavad kogu oma ebatäiuslikkuses, tõlge aga ei takista kõige selle edasiandmist, vaid lisab niigi andekale tekstile hoogu.

Tõlkinud Kristina Uluots
Varrak, 2018
272 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2018. Epp Petrone „Võlusõnad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ühe muinasjuturaamatu ilmumine pole Eestis kindlasti kuigi eriline sündmus – on ju poeriiulid muinasjutukogudest lookas. Sellele vaatamata ilmuvad igal aastal üha uued ja uued kogumikud. Paraku on sageli tegemist ikka ühtede ja samade muinaslugudega, mida serveeritakse aasta-aastalt üha nülitumal kujul. Käiks justkui tihe võistlus, kes muinasjutud napimate sõnadega ümber jutustada suudab.

Möödunud aasta lõpul noorte lugejate ette astunud „Võlusõnad“ on aga hoopis teistsugune. Tegemist on meie kultuuriruumis suhteliselt tundmatute lugudega, mis mõjuvad üllatavalt värskelt ja avardavalt. Tõsi, alapealkiri „Ühe minuti muinasjutud“ esikaanel (mõeldud küllap lugemislaiskade lapsevanemate ostuotsust mõjutama) võib ehk andunumaid muinasjutusõpru hirmutada, kuid lugema asudes on üsna pea selge, et ühe minutiga seda raamatut küll käest panna ei raatsi.

Kogumik sisaldab 34 sügava filosoofilise sisuga mõistujuttu, millest igaühel mõndagi öelda nii noorele kui ka pisut vanemale lugejale. On loomadest ja lindudest pajatavaid lugusid ning ka neid, kus tegelasteks inimesed ja jumalad. On saamismuistendeid, valusate õppetundidega palu, aga ka naljalugusid ja sürrealistlikke jutte. Vaatamata lugude eriilmelisusele ja suurele variatiivsusele moodustub ometi tervikpilt – eriline ja eklektiline nagu maailm ja inimesed seal sees. Kenasti iseloomustab raamatut selle nimilugu „Võlusõnad“, mis pajatab noormehest, kes oma elule mõtet ja sisu otsib.

Raamatu alapealkiri vastab tõele, tegemist on tõesti nappide lugudega (1–2 väikest lehekülge), kuid selle nappuse taga pole kindlasti mitte autori oskamatus või pealiskaudsus. Igast lühikesest palast paistab ilmekalt nii autori mõte, miks just see lugu kogumikku on valitud, kui ka kirg selle edasijutustamisel. Autor on hoolikalt valinud sõnu ja väljendeid, mis taolises lühivormis mõtet paremini kannaksid. Loomulikult pole siin kohta otsesõnalisel moraalitsemisel ja õpetussõnade paksudes värvides toonitamisel. Igaüks peab ikka ise oma järeldused tegema. Mõne suunava küsimuse või selgituse on illustraator osavalt jutumullina pildi sisse sulatanud.

Muinasjuttude geograafia on võluvalt avar, kogumikus leidub nii Aafrika, Ameerika, Euroopa kui Aasia lugusid. Autori eriline sümpaatia kuulub kahtlemata Idamaade (Hiina, India) ja põlisameerika (indiaani) päritolu paladele. Ilmselgelt on nende maade filosoofia ja maailmanägemise meie mail piisavalt uudne, et köidab lisaks autorile ka paljusid lugejaid. Kasutatud kirjanduse loetelu raamatu lõpus toob kenasti ära kogumikud, kust lood on võetud. Suurem huviline, kel inglise keel suus, võib neid jutukogusid ise edasi lugeda. Kui võõrkeeled veel raskusi valmistavad, saab kätte võtta aga mõne muu eestikeelse muinasjuturaamatu. Näiteks, miks mitte meelde tuletada, millest rääkis Epp Petrone mõned aastad tagasi (2011) ilmunud kogumikus „Muinasjutte armastusest“?

Illustreerinud Kristi Kangilaski
Petrone Print, 2017
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm